Eestis ei väärtustata intellektuaalomandit

On selge, et iga riigi areng sõltub tema majandusest. See aga omakorda sõltub inimestest ja loodavast lisandväärtusest, mida on võimalik müüa.

Praegune olukord sunnib küsima: miks ei ole suudetud valitsuses lõpetada uue intellektuaalomandi seaduse loomet, nii et see on tänase seisuga juba hapuks läinud? Või miks suleti möödunud kevadel leiutajatele oluline asutus Eesti intellektuaalomandi ja tehnoloogiasiirde keskus (EITK)? Just EITK oli esimene ja minu teada ka ainuke asutus Eestis, kes on välja andnud intellektuaalomandi õppematerjali.

Ei ole harvad juhtumid, kus minuni jõuavad kuuldused, kuidas Eestis intellektuaalomandit varastatakse. Seda juhtub isegi riiklikul tasemel, kus probleeme on nii ülikoolidel kui ka riiklikel konkurssidel. Tundub, et laiemalt puudub austus inimese loomingu kui ta omandi vastu. Eesti ühiskonnas on säilinud jätkuvalt postsovetlik arusaam, et kõik on kõigi oma ja mõned meist on lihtsalt võrdsemad.

On näha, et Eestil puuduvad selge intellektuaalomandi õpetamise kontseptsioon ja strateegia. Miks on see oluline? Arvan, et kuna intellektuaalse loominguga tegelevad inimesed ja ettevõtted loovad lisandväärtust, mida on võimalik Eesti riigi arenguks ja õitsenguks kasutada, siis tuleb osata seda ka oskuslikult kaitsta ja kommertsialiseerida. Siia alla kuuluvad autoriõigused, disain, kasulikud mudelid, patendid ja kaubamärgid, mis kõik toovad üksikisikule, firmale ja riigile sisse kena kopika – kui neid korrektselt hallata ja müüa.

Kui me intellektuaalomandit korralikult haldama ei õpi, pole Eestil suurt lootustki arenenud riikide perre jõuda ja jääme ka edaspidi madala lisandväärtusega majanduste hulka.