Kes praamijama eest vastutab?

Saaremaa Laevakompanii omas praame, mis olid kõige sobivamad ja osutas väga head praamiteenust. Paraku leiti kellegi isikliku emotsionaalse ebakõla tõttu, et on vaja asi riigistada, riik jättis olemasolevad praamid soetamata ning raha raisati ebasobivatele alustele. Uute praamide ehituslikest iseärasustest tingituna pole võimalik võtta peale enam kui kaks rivi kõrgeid sõidukeid, varasemad praamid aga võtsid peale vähemalt neli rivi veokeid. Kuigi uued praamid on väheke pikemad, siis see ei kompenseeri puudujäävat osa – varasemad praamid võtsid peale kolmandiku jagu rohkem veokeid.

Tulemuseks on pooltühi praam ja kaile jäävad kõrgemad masinad.

Just selline pilt avanes mulle reede hommikul, kui sain viimase kõrgema autona praamile. Ja pühapäeva õhtul olin sunnitud samal põhjusel kaotama 1,5 tundi uneaega, kuna lihtsalt kõrgeid masinaid kitsale praamile üle kahe rea ei mahu.

Sellise teoga on toonased poliitikutest ja ametnikest otsustajad tekitanud kahekordse kahju riigile. Esiteks raha, mis jäänuks tõenäoliselt riiki, maksti nüüd riigist välja. Teiseks vähenes kõrgete masinate veomaht praamidel vähemalt kolmandiku võrra. Riigi raha on raisatud, taristu halvendatud – aga vastutajaid ei ole.

Siinkohal on paslik meelde tuletada ka ettekäändeid, miks üldse praamidega vangerdus ette võeti. Nagu kirjutab Rain Veetõusme oma arvamusloos „Mida ei mäleta, seda pole olnud“ (Äripäev 06.04.2018), räägiti 2013. aastal, et praamid tuleb riigi kontrolli alla tuua, sest eraomanik tahab liiga palju raha ning riigile kuuluvad praamid saavad olema oluliselt soodsamad. Tegelikkus on aga vastupidine – saarte ja mandri vahelise praamiühenduse eest makstav dotatsioon järjest kasvab.

Nende riigile kahjulike otsuste taga on aga reaalsed nimed. On riigi positiivse kestmise huvides, et sellised kahjurid pannakse oma tegude eest vastutama. Proportsionaalne karistus oleks eluaegne riigiametis töötamise keeld koos oma vara arvelt riigile tekitatud kahju hüvitamisega.